Filmi investorid finantseerivad kas produktsiooni või arendust. Need kaks investeerimisvõimalust erinevad suuresti riski, investeeringu äratasuvuse aja ja varasemate tulemuste poolest. Järgnevad lõigud toovad välja need erinevused, seletavad nende toimimise dünaamikat ja pakuvad selget juhatust raha paigutamisel, et veelgi suurendada investeeringust saadavat tulu. Tuleb meeles pidada: kui riski ei ole, siis saab finantseeringu pangast. Erapakkumiste olemasolu kinnitab aga, et risk eksisteerib. Küsimus seisneb selles, kas risk on põhjendatud, võttes arvesse oma investeeringuportfelli ja võimalikku teenistust selle pealt.

Ligikaudu üheksakümmend protsenti kogu USA filmiinvesteeringutest läheb produktsioonile. 1999. aastal rahastati USAs erapakkumisega ligikaudu 2300 filmi produktsiooni. Nende finantseeringute kogusumma oli muljetavaldav, ületades $2 000 000 000. Tublisti enam kui pool nendest investeeringutest ei toonud raha väljapanijatele investeeritud summasid tagasi, enamus neist investeeringuist ei toogi investorile midagi tagasi. Selliste investeeringute pakkumised on aga turu üle ujutanud (keskeltläbi 10 000 igal aastal) ning produtsendid ja nende esindajad teevad neile innukalt veelgi enam reklaami.

Eelmisel aastal rahastasid erainvestorid USAs ligikaudu neljakümne filmi arendust madala üheksakohalise arvu ulatuses. Erinavalt eelpoolkirjeldatud juhtudest tõi enamik nendest pakkumistest investoritele tagasi nende kapitali ja teenis koguni kasumit.

Nii neile suurtele kaotustele kui ka eeldatavatele tuludele on seletus. Järgnevad lõigud selgitavadki vastavate protsesside dünaamikat ning loodetavasti veenavad ümber kõiki neid, kes on enesele tõotanud, et ei osale iialgi – vaatamata investeeringu kirjeldusele või stsenaariumile – riskantses produktsiooni finantseerimises.

Produktsiooni rahastamine panga kaudu

Kõige edukamad ja suuremad produktsioonifirmad rahastavad oma produktsiooni pankade kaudu. Filmi ja selles osalejate jaoks pole niisuguse rahastamise suurim eelis mitte ülimadal intress ega see, et ei tule välja käia oma raha, vaid see, et on olemas kindel tagatis (collateral). Nagu kõik laenud, on ka need kõik tagatisega kaetud. Tagatis on tervenisti või suures osas eelmüügi (pre-sale) vormis. Praegusel ajal on enamus neist välisturgude eelmüügid ja neile lisandub veel USA stuudio levileping, mis pole osa laenu tagatisest.

Ühesõnaga, pangalaen ärgitab ja julgustab produtsente arendama ja produtseerima oma filme tihedas koostöös USA ja välislevitajatega. Selline koostöö tagab iga filmi täiustumise kõigi peamiste turgude jaoks juba mitu kuud enne selle tootmist ning, mis veelgi olulisem, praktiliselt garanteerib filmile globaalse levi.

Produktsiooni erarahastamine

Produtsendid, kes kasutavad pangavälist rahastamist, saavad produtseerida oma filmid ilma peamiste välisturgude koostööta. Filmide linastamine (theatrical release) on kallis ja keeruline. Keskmise USA kinolinale väljalastud filmi maksumus ületas 1999. aastal $24 000 000. Filmid on järjestatud stuudio väljalaskekalendris kaksteist kuni kolmkümmend kuud ette.

Filmiga seotud toodete (raamatud, soundtrack, arvutimängud jms) müük peab olema korraldatud seitse kuni neliteist kuud enne esilinastust. Produtsendid, kes ootavad filmi reaalse tootmiseni, jätavad end väga viletsasse olukorda ja seavad oma filmide äratasuvuse ohtu. Erarahastamist kasutavad produtsendid võivad olla suurepärased filmitegijad, aga neil puudub ärivaist ja kogemus, et kasutada suurtel välisturgudel panga finantseeringu külluslikke eeliseid.

Arenduse erarahastamine

Produtsendid, kes rahastavad produktsiooni panga kaudu, kasutavad enamasti arenduse erafinantseeringut. See annab neile suure eelise arenduse kõige keerukamates küsimustes, võimaldades neil saada (option) teatud ajaks kirjandusteose instseneerimise õigused, kinnitada režii ja näitlejad ning arendada konkreetsete filmide osas suhteid välisturgudel. On ülimalt oluline, et selline rahastus lubab neil arendada ja produtseerida korraga mitme filmi (multiple-picture) teostust ning omada enda filmide autoriõigusi.

Arenduse rahastamiseks kaasatakse investorid tavaliselt mitme filmi arendusprojektidesse. Vastav arendusfirma kuulub produktsioonifirmale ja investoritele. Produktsioonifirma määrab oma pakkumistes ära iga filmi ostuhinna. Arendatud filmide arv ja iga filmi ostuhind arvestatakse välja selle kaalutlusega, et teenida investoritele kapitali tagasi veel enne kui filmid on produtseeritud ja levitatud ning tagada, et arendusfirma finantsolukord ei destabiliseeru oluliselt isegi juhul, kui paari filmi arendus jääb lõpetamata. On olemas valik erinevaid arendusstsenaariume, enamik neist teenib investoritele raha tagasi arenduse müügi kaudu, kuni paigutatud summa on tasa teenitud ja filmiprojekt hakkab neile kasumit tooma.

Kõige tähtsam küsimus, mida produtsentidelt ja nende esindajatelt küsida: kas need investeeringurahad on eelkõige produktsiooniks või arenduseks? Kui pakkumine on produktsiooniks ja neil pole vastavat filmi ülevõtmise (negative pick-up) lepingut või välisturge puudutavat kokkulepet (foreign licence agreement), mis rahaliselt ületaks filmi maksumuse, siis jätke see projekt sinnapaika. Pidage meeles statistikat: oma parimal aastal olid Sundance Film Festivalil (http://festival.sundance.org) pakkumise saamise võimalused üks neljasajale. Kokku konkureeris erinevates kategooriates ligikaudu 2000 filmi, neist ligi 200 valiti välja ja viiele tehti pakkumine. Madalaimal aastal tehti ainult kaks pakkumist, st et võimalus oli vaid ühel tuhandest. Selliste tingimuste juures pole sugugi mõistlik investeerida.